Söömishäired
Söömishäire on vaimse tervise probleem, mille korral on inimese suhtumine toitu, kehakaalu või kehapilti häiritud.
Söömishäire võib väljenduda liigses mures söömise või oma välimuse pärast ning mõjutada igapäevaelu, tervist ja enesetunnet.
Söömishäired ei ole lihtsalt „pirtsutamine“ või „tahtmise küsimus“. Need on tõsised haigusseisundid, mis vajavad tähelepanu ja sageli ka ravi.
Söömishäire võib väljenduda liigses mures söömise või oma välimuse pärast ning mõjutada igapäevaelu, tervist ja enesetunnet.
Söömishäired ei ole lihtsalt „pirtsutamine“ või „tahtmise küsimus“. Need on tõsised haigusseisundid, mis vajavad tähelepanu ja sageli ka ravi.
Mis võib söömishäireid põhjustada?
- Madal enesehinnang, soov olla „täiuslik“;
- sotsiaalne surve ja kehakuvandi ideaalid (sh meedia);
- varasemad vaimsed raskused – näiteks ärevus, depressioon, trauma;
- perekondlikud suhtemustrid või kriitilised kommentaarid välimuse kohta;
- bioloogilised ja geneetilised mõjutused.
Mis võib söömishäireid põhjustada?
- Madal enesehinnang, soov olla „täiuslik“;
- sotsiaalne surve ja kehakuvandi ideaalid (sh meedia);
- varasemad vaimsed raskused – näiteks ärevus, depressioon, trauma;
- perekondlikud suhtemustrid või kriitilised kommentaarid välimuse kohta;
- bioloogilised ja geneetilised mõjutused.
Levinuimad söömishäired
Anoreksia – väga piiratud toitumine ja märkimisväärne kaalulangus, tugev hirm kaalus juurde võtta.
Buliimia – ülesöömine, millele järgneb kompenseeriv käitumine nagu oksendamine, lahtistite kasutamine või liigne trenn.
Liigsöömishäire – korduvad kontrollimatud söömissööstud, millega ei kaasne kompenseerimist (nt oksendamine).
Ortoreksia – kinnisidee „tervisliku“ toitumise üle, mis võib viia piiranguteni ja sotsiaalse tõmbumiseni.
Levinuimad söömishäired
Anoreksia – väga piiratud toitumine ja märkimisväärne kaalulangus, tugev hirm kaalus juurde võtta.
Buliimia – ülesöömine, millele järgneb kompenseeriv käitumine nagu oksendamine, lahtistite kasutamine või liigne trenn.
Liigsöömishäire – korduvad kontrollimatud söömissööstud, millega ei kaasne kompenseerimist (nt oksendamine).
Ortoreksia – kinnisidee „tervisliku“ toitumise üle, mis võib viia piiranguteni ja sotsiaalse tõmbumiseni.
Kuidas aru saada, kas mul (või lähedasel) on söömihäire?
Söömishäire võib areneda märkamatult ja varjatult. Sageli kaasneb sellega häbi- või süütunne, mistõttu inimene ei taha sellest rääkida ega abi otsida. Lähedased, eriti lapsevanemad, võivad märgata, et midagi on teisiti – aga ei oska seda alati seostada söömishäirega.
Märgid, millele tähelepanu pöörata:
Söömise ja kehaga seotud muutused
- Toidukoguste äärmuslik piiramine või toidugruppide (nt süsivesikud, rasvad) täielik vältimine.
- „Tervisliku toitumise“ kinnisidee, mis muutub kontrollivaks – näiteks sööb ainult teatud kindlatel kellaaegadel või ainult „lubatud“ toite.
- Söömist pere seltsis välditakse, nt öeldakse tihti „sõin juba“, „mul pole isu“, „ma võtan hiljem“.
- Toidu kadumine salaja (liigsöömise puhul) või sagedane tualetis käimine kohe pärast söömist (buliimia).
- Võimsad söömissööstud, millele järgneb süütunne või soov „parandada“ (nt trenn, oksendamine, paastumine).
- Toidupäevikute või kalorirakenduste pidev kasutamine, sageli ka salaja.
Käitumuslikud ja välised märgid
- Lohvakad või kihilised riided, mis peidavad kehakuju (ka suvel). See võib olla katmaks kehakaalu muutusi või keha häbitunnet.
- Peegli ees seismine ja keha „kontrollimine“ (nt kõhu sisse tõmbamine, kaalumine mitu korda päevas).
- Keskendumisraskused, kurnatus, uimasus – keha ei saa piisavalt energiat.
- Suurenenud ärrituvus, meeleolumuutused, sotsiaalne eraldumine.
- Sportimine liigse kohusetundega – trenn on igapäevane ja seda ei jäeta kunagi vahele, ka haigena.
Psühholoogilised ja emotsionaalsed märgid
- Enese väärtuse sidumine kehakaalu või välimusega – näiteks „olen väärtusetu, kui ei näe välja nagu peaks“.
- Tugev süütunne või häbitunne söömise pärast.
- Madalam enesehinnang, perfektsionism, pidev enda võrdlemine teistega.
- Ärevus ja depressioon – need võivad olla nii söömishäire tagajärjeks kui ka selle osaks.
- Enesevigastamine (nt lõikumine) – sageli kaasneb, eriti noorukitel, kes kasutavad seda toimetulekuviisina emotsionaalse valu või kontrolli kaotuse puhul.
Millal ja kust abi otsida?
Abi tasub otsida, kui:
- söömine, kehakaal või välimus tekitavad igapäevast ärevust;
- esinevad korduvad söömissööstud, salajane söömine või kompenseeriv käitumine;
- tunned, et keha ja toidu üle mõtlemine on hakanud elu piirama.
Abi tasub otsida, kui:
- söömine, kehakaal või välimus tekitavad igapäevast ärevust;
- esinevad korduvad söömissööstud, salajane söömine või kompenseeriv käitumine;
- tunned, et keha ja toidu üle mõtlemine on hakanud elu piirama.
Abi otsimisel alusta perearstist – ta saab olukorda hinnata ja vajadusel edasi suunata.
Psühholoogid ja psühhiaatrid aitavad söömishäireid diagnoosida ja ravida.
Kasu võib olla psühhoteraapiast, eriti kognitiiv-käitumuslikust teraapiast.
Mõnel juhul võib vajalik olla toitumisnõustamine koos teraapiaga.
Kui seisund on väga raske (nt alatoitumus), võib vaja minna ka haiglaravi.